E-ITSPEA 13: Teistmoodi IT

Ausalt öeldes ei ole erivajadustega inimeste tehnoloogia mingi "Lisavõimalus", vaid tegelikult vajalik asi. Ilma nendeta ei saa osa inimesi lihtsalt normaalselt õppida, töötada ega isegi arvutit kasutada. Seetõttu pole selle käsitlemine tavaliste IT-seadmetena päris õige.

Pigem on see midagi tehnika ja sotsiaalse tööriista vahel. Näiteks ekraanilugeja on nagu "silmad" ja spetsiaalsed sisendseadmed on nagu "käed". See tähendab, et on loogiline kaaluda selliseid tehnoloogiaid umbes samal tasemel ratastoolide või kuuldeaparaatidega.

Kes peaks seda tegema? Siin ei saa üks organ kindlasti hakkama. Vaja on ühist tööd: sotsiaalvaldkond (inimeste abistamine), IT-sektor (arendamine ja juurutamine) ja haridus (koolitus selle kõige kasutamiseks). Eestis võiksid need olla korraga mitmed ministeeriumid, kes töötavad koos, mitte eraldi.

Eraldi küsimus on raha. Paljud sellised lahendused on kallid ja on ilmne, et inimene ei peaks selle eest ise täielikult maksma. Põhiasjad peab riik katma peaaegu täielikult. Võite teha süsteemi, kus suurema osa maksab riik ja väikese osa maksab kasutaja ise või näiteks tööandja.

Kuid ideaalne on liikuda selle poole, et tavapärane tehnoloogia oleks juba kõigile kättesaadav. Nii et te ei pea ostma hunnikut spetsiaalset varustust, vaid võite võtta tavalise arvuti ja seda rahulikult kasutada.

Lisaks oleks väga oluline ka teadlikkuse tõstmine. Paljud inimesed ja isegi ettevõtted ei tea, millised võimalused üldse olemas on. Kui info oleks kergemini kättesaadav, kasutataks neid lahendusi palju rohkem. Samuti võiks riik toetada koolitusi nii kasutajatele kui ka tööandjatele, et inimesed oskaksid neid tehnoloogiaid päriselt kasutada.

Lühidalt: see on investeering mitte ainult inimestesse, vaid ka majandusse. Mida rohkem inimesi saab töötada ja õppida, seda parem on see kõigile.